Rokokoo

Rokokoo kasvas välja hilisbaroki kunstist. Lühike, ent hiilgav õitseaeg valitses euroopas 1730 – 1780. Rokokoo ajastul sai moe tekkimise peakeskuseks Pariis.

Rokokoo soengud on väga legendaarsed oma ebaloomulikkuse ja ebatervislikkuse tõttu. Sel ajal olid parukameistrid palju kõrgemalt hinnatud, kui juuksurid. Parukate tegemisel kasutati inimjuuste kõrval ka kitsekarvu, hobusejõhvi ning taimekiudu.

Stiilipidudel soovis iga naine olla teistest naistest kaunim ja silmapaistvam. Soengud läksid ajaga aina kõrgemaks ning parukaid toestati
traatkarkassidega, mida täideti kõikvõimalike materjalidega (vati, riide või põhuga) ja ‘’tsementeeriti’’ sea-, lamba- ja karurasvaga, et need püsti püsiks. Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu ning soengu kõrgused ulatusid kuni 1,5 meetrini. Soengud olid suured ja katastroofiliselt ebamugavad, tuli neid kanda mitu nädalat (enamasti 9 nädalat) ning seetõttu asusid neisse elama erinevad putukad ja hiired. Sellel ajal said väga palju tööd ka lõhnameistrid, kes proovisid näriliste elu põrguks muuta ja lehka leevendada.

Nii mehed kui naised puuderdasid oma soenguid väga. Daamid lisasid nisujahu oma pärisjuustele, mehed aga suurtele valgetele parukatele.

Koostanud:

Geidi Muruaas & Leila Niilus

Kasutatud kirjandus:http://soengukunstiajalugu.weebly.com/rokokoo.html
https://teainateacup.wordpress.com/2011/05/29/the-rococo-theextremities-of-hairstyles-in-the-1770s/